On aeg töötamiseks ja aeg armastamiseks. Rohkem aega ei ole!

Istusin pärast tööpäeva diivanil ja jõin kummeliteed. Hakkasin kujutlema iseennast läbi teiste pilkude. Läbi lähedaste vaatenurga, läbi töökaaslaste silmade, läbi võõra pilgu. Lähtusin inimestest, kellele ma ei meeldi ja panin ennast korraks ka armunud inimese silmadesse, kes näeb minus rohkemat, kui ma tegelikult olen. Väga palju erinevaid versioone, mille äratamiseks olen siin hinnangutekeskses maailmas kõvasti vaeva näinud. Milline on minu tõeline pale? 

Mind on alati lummanud haldjalikult õrnad hinged. Ma olen alati tahtnud olla vaikne tüdruk. Küllap just sellepärast, et ma seda kindlasti ei ole. Samal põhjusel imetlen ma ilusti välja joonistatud ja hea võhmaga keha, sest minul ei saa seda kunagi olema. Mingil hetkel pean ma lihtsalt leppima sellega, mis mul on – kui Jumal oleks tahtnud teha minust ilusti välja joonistatud kehaga ujeda tüdruku, siis oleks ta seda kindlasti ka teinud. Minu töökaaslane ütleb selle kohta, et ma käitun nagu koer kompostihunnikul – muudkui lakun tühja konservikarpi lootes plekist liha välja imeda. Ma olen kiindunud ühte kindlasse eluviisi, mis on pannud mind ennast piirama. Ja pole imekspandav, et selline suhtumine seab minu ümber ahistavad ahelad. Mõnda aega võib sedasi end suurepäraselt tunda, kuid tasapisi hakkab raskus kasvama ning esile kerkivad küsimused, kahetsus ja rahulolematus. Seetõttu ma ütlengi, et loobu ootustest iseenda suhtes ja lepi ükskõik millise tulemiga. See ei tähenda, et sul ei tohiks elus olla suunda või ajendit tegutsemiks. Pigem lõpeta oma õnnele tingimuste seadmine ja vabasta end sel moel eluks tänases päevas.

Istusime täna töökaaslasega lõunalauas natuke pikemalt kui tavaliselt. Ajasime niisama juttu ja tögasime teineteist. Tal on kõlvatu huumorimeel, muudkui räägib seksist ja kiusab mind mu vallalisuse pärast. Ta peaaegu kinnitas mulle, et hakkab iga päev kirikus käima ja paluma, et mu ellu ilmuks mees. Ütlesin talle täna taaskord, et ei ole vaja. Minu armumised meenutavad kõik alkohooliku mälukaotust ja ma ei ole kindel, kas ma olen selleks valmis. See ei ole ju niisama – iga päev jalgu raseerida ja uuele mehele oma keha tutvustada. Üleüldse ei ole  ma kindel, et ma enam oskangi. Vastuvaidlemist välistaval toonil luges tema mulle sõrmi painutades üles põhjused, miks ma peaksin uuesti proovima. 

Ma ei saa öelda, et ma ei ole seda õiget veel leinud. Selleks, et leida tuleb kõigepealt otsida aga mina kõnnin niisama ringi ja kinnitan endale, et ma olen piisavalt tugev, et üksinda hakkama saada. Samas ei saa ma öelda, et ei ole tundnud kehas seda kuumavat tunnet, mis ütleb: “Jah, ma tahan seda. Täitsa päriselt!” Ja kohe vastab see teine hääl, ükskõiksem ja targem: “Jookse! Nii kiiresti ja nii kaugele kui jalad võtavad (vähemalt Gröönimaani välja)”. Miks seda eitada? Kas pole hea märk seegi, et üldse veel tunda oskan? Eks ikka on olnud neid hetki ja inimesi, kes südame alt õõnsaks tõmbavad ja kui ma neile hetkedele mõtlen, siis tahaksin olla koer. Inimestel on oma minapilt. Pilt sellest, kuidas meie arust meie elu peaks olema. Kui me hakkame kedagi armastama, tore – aga parem oleks, kui me armastust vastu ka saaksime. Koertel ei ole sellist minatunnetust. Nad jooksvad sulle tingimusteta vastu ja “suudlevad” üle terve näo lihtsalt sellepärast, et sina meeldid neile. Kuna koertel puudub ego, siis on murtud süda ja ühepoolne kiindumus ainult faktid. Ma ei taha, et mu jutt kõlaks nii, nagu ma oleks koerte peale kade aga ma arvan, et elu ilma minapildita (egota) on üpris erinev sellest, mida me inimestena kogeme. 

Ühel õhtul sõitsin naabritüdrukuga töölt koju ja rääkisin talle esimest korda iseendast. Sellest, kuidas ma armastan soojal suveööl alasti ujumas käia. Sellest, kuidas ma õelapsel enne magaminekut varbaid suudlen ja kindluse mõttes neid üle loen (üks, kaks, neli, viis ja seitse). Rääkisin ka sellest, et ma mäletan tundeid ja mu süda võib verd joosta mitu aastat mehe pärast, keda ma pole kordagi suudelnud. Ta naeratas ja ütles, et mees, kes mu lõpuks endale saab on maailma kõige õnnelikum. Ta on kindel, et suur armastus ootab mind veel ees, sest ilu tõmbab ligi ilu. Koju jõudes istusin aknalauale ja kirjutasin kalendermärkmikusse: 2017 – sellest saab minu elu parim aasta! 

[Olgu pealegi… minust ei saa iialgi nohikut aga kas ma ikka pean nii palju vanduma ja odavat nalja taga ajama? Võibolla ei maksaks alati rääkida iseendast? Ja siis veel üks radikaalne mõte: Kas ma mitte ei peaks hoiduma teiste jutule vahele segamast?]

Kui teeline leiab endale õilsa ja targa kaaslase, siis laskem tal rõõmuga tema seltsis minna ja ületada teel kerkivad ohud…

III advent! / Kingitus algab pakendist!

Unusta need igavad kinkekotid! Tean, et kõige lihtsam viis kingituste pakkimiseks on lasta müüjal need läikepaberisse keerata aga kui tahad veidi omapärasemat tulemust, siis võta endale rohkem aega ja tee kingitustest meistriteos! 

dsc_0145

Mina näen alati kingituste pakkimisega kurja vaeva, sest 1) see on minu üks pühadeaegne lemmiktegevus ja 2) see teeb kingisaajale rõõmu kohe pikemaks ajaks. 

Sel aastal pakkisin kingid eriti lihtsalt ja koduselt – kingitus läks jõupaberisse ja kinnituseks lihtne männikäbi või kaneelipulk. Annaks Jumal, et kingisaajal (enne paberi lahtirebimist) jagub tähelepanu veidike ka hoolikalt valitud pakendile. 

kingipakid_1

dsc_0110

Materjali valik on küll pigem maitseküsimus, kuid arvestama peaks siiski selle sobivust kingituse sisuga. Isetehtud asjad (nt kootud salli või kampsuni) võiks pakkida linasest riidest õmmeldud koti sisse või maalähedaselt kujundatud pakkepaberisse. Vääriskivid ja ehted küsivad vaikimisi siidpaberit ja -paela. Ja mõned kingitused ei vajagi pakkimist, sest see ise on juba pakend (nt vein või meepurk).

Kõige rohkem fantaasiat saab üles näidata pakendi kinnitamisel ja nimesildi kujundamisel. Olgu selleks mõni armas pilt, hüüdlause või lihtsalt omamoodi kujundatud nimi… pilkupüüdev igal juhul! Teen igal aastal terve portsu etikette ja olen kuulnud, et neid kasutatakse hiljem raamatu järjehoidjana. Kaks ühes – kingitus ja taaskasutus. 

img_5506

Version 2

Kas kingitusi on ikka vaja? Küllap oleneb vastus vaid andjast ja saajast. Kui kingitakse sellepärast, et kingisaaja lähedale jääda ja tema mõtetes püsida, siis – jah! Mis südamest on tulnud, küllap see teise südameni jõuab.

Armastus on see, mis jõuluaega ilmestama peaks!
(Postituses kasutatud pildid on minu tehtud)

II advent! / Oh, piparkook!

Loodan, et oled kätte võtnud tee- või kohvitassi ja loed seda postitust ajal, mil lumi on maa valgeks värvinud ning Sinu hinge on pugenud väike jõuluootus. Ehk oled lastele rääkinud, et päkapikud piiluvad, võib-olla teed viimaseid pingutusi, et aastale pidulikult joon alla tõmmata või äkki oled sa hoopis (nina jahune) köögis piparkooke küpsetamas. Igatahes loodan, et Sinu süda on kuu aega enne jõule teistmoodi põksuma hakanud.

Kombed ja traditsioonid on peredes erinevad, kuid on üks, mis kõiki seob – piparkoogitegu!

dsc_0186

Jõulud on eriline aeg. Tuksleb ju ka aastaring täis ja seega ei ole vast liiast väita, et aeg on küps endasse ja endast kaugemale vaatamiseks. Mingi seletamatu kindlusega kriipsutan mõttes maha asju, mida olen tahtnud teha ja asju, mis on eriti hästi läinud. Tean, et olen tundnud ka üksindust ja kurbust, kuid tagasi vaadates ei meenu millal ja miks. On olnud hea aasta, päris kindlasti!

Minu selle aasta soov oli teha kõike, mida ma varem ei ole teinud. See pani mind mõistma, et vanadesse dogmadesse kinnijäämine ei ole parim viis elus edasi liikumiseks ja ma hakkasin teadlikult muutma oma mõtteid, sõnu ja tegusid. Ma ütlesin “tõrjun eemale kõik kartused ja kaotan kogu pessimismi” otsekui ütleksin “too mulle päts leiba”. Oma mõtteid rakkesse panna ja nende üle kontrolli saavutada ei ole tegelikult nii raske, nagu see esmapilgul paistab. Ma olen seda suutnud ja nüüd olen avanud oma silmad sellele, mis mul juba olemas on.

Ma ei ole täiuslik. Kaugel sellest – tegelikult olen ma üks suuuuur hunnik puudusi. Mõnikord soovin ma kogu südamest, et võiksin need puudused kõrvaldada. Aga kui ma teen häid tegusid, siis… saan ma olla iga päev natuke parem kui ma olin eile. Sellepärast tegin täna piparkoogitaigna päris ise (ausalt, ei ostnud poest). Usun, et see on päris hea algus minu paremaks inimeseks olemise projektile. 

piparkook_3

Piparkoogitainas:

250g siirupit (nt Danukker hele suhkrusiirup)
170g suhkrut
1sl jahvatatud kaneeli
2sl jahvatatud nelki
1sl jahvatatud kardemoni
1tl ingveripulbrit
250g võid
2 muna
600g nisujahu
2tl söögisoodat

Kuumuta siirup koos suhkru ja jahvatatud maitseainetega keemiseni. Tõsta pott tulelt ja sega juurde või. Kui või on sulanud, siis lase veidi jahtuda ja lisa ükshaaval munad. Seejärel sega omavahel jahu ja sooda ning lisa vähehaaval siirupi-võisegule. Sõtku tainas hoolega läbi ja paki kilesse. Hoia vähemalt järgmise päevani külmikus.

Piparkookide küpsetamiseks rulli tainas jahusel laual õhukeseks ja vajuta vormidega soovitud kujundid. Küpseta 200 kraadi juures 6-9 minutit.

dsc_0058

Ja viimaks. Enne silmade sulgemist mõtle, mis sellesse päeva maha jääb. Kelle jaoks on sul jagunud aega. Kellele oled sa mõelnud. Jõulud on selliste saladuste avaldamise aeg, mis südamesse ära mahtuda ei taha. Kui seda ei tehta jõulude ajal, siis võib see jääda ka muul ajal tegemata. Need tunded on erilised, neid ei tasuks ainult endale hoida!

Soovin Sulle imelist jõuluootusaega!
Kohtume III-ndal advendil… 

I advent / Kodu kauniks!

Taas on kätte jõudmas aasta kauneim aeg – jõulupühad! Aeg, mil saame tagasi meelerahu ja taastub hingeline tasakaal. See annab võimaluse täita oma kodu headuse, soojuse, üksteisemõistmise ja armastusega. Ka kodude kaunistamine kuulub mõnusate jõulutraditsioonide hulka. Ikka selleks, et tekiks tunne – see õrn ja eriline jõulutunne! 

Jõulude eel tuntakse ikka huvi, millised on jõuluvärvide trendid ning missiguseid nippe võiks kasutada koduses majapidamises. Üha enam on maailmatrendiks kujunenud rikkuse ja külluse konseptsioon, mistõttu on muutunud jõulud stressirohkemaks ajaks aastas. Liigse pinge vältimiseks küsi endalt miks me jõule peame? Kui vastuseks on, et me tahame perekondlikku südamlikku koosolemist, siis kaovad pinged iseenesest. Järgi oma sisetunnet, sest jõulud ei ole püha, kus järgida trende.

Kuidas mina oma kodu tänavusteks jõuludeks ette valmistan?

Ootamatult selgus, et minu Tallinna kodus ei saa remont jõuludeks valmis ja seekordse advendiaja veedan pahtlitolmu ja kipsplaadivirnade vahel. Siiski pean tunnistama, et minu südames on valge ja kuldne erinevates variatsioonides. Lisaks naturaalne linane kangas, männikäbid, jõulupärjad, kõiksugused laternad ja küünlad. Ühesõnaga – isetehtud asjakesed ja enda moodi olemine.

Mis tavaliselt kuulub minu jõulutaditsioonide hulka?

*Kuusk

Jõulutunde loomiseks ei ole vaja kuuske maha raiuda. Mäletan, et minu vanaema tõi jõuluõhtul tuppa ainult oksad ja see oli armas. Lisaks saab vähese vaevaga ise kuuse “ehitada” või mõne muu elemendiga kuuse meeleolu tekitada.

kuusk_1

*Isetehtud kuuseehted

Kõik isetehtud jõuluehted ja -kaunistused on suurepärane võimalus pühade ajaks majapidamisse pisut kodukootud omapära lisada. Alati võib minna lihtsama vastupanu teed ja osta need poest aga kuna taaskasutus ja “ökoteema” on järjest süvenemas, siis võiks ka jõuluajal sellele mõelda ning ehted, kingipakid ja jõulukaardid ise valmis meisterdada. Ideid ja õpetusi leiab tänapäeval hõlsasti ning iga pealehakkaja leiab ka sobiva töötoa, kus üheskoos aega veeta ja midagi toredat oma kätega valmistada.

78283b72563c165a9ab6bdbb5291882b
*Advendikalender

Kel peres lapsed kasvamas see tõenäoliselt päkapikkudest ei pääse. Ja seda õnneks, sest see on nii põnev seiklus. Mäletan veel isegi, kuidas ma enne voodisse minekut ümber sussi tiirlesin ja hommikul oli süda õnnelik. Selle tühimiku täidan nüüd advendikalendriga. Palju erinevaid ideid ja imelihtne ise meisterdada. Kõige põnevam faktor kalendri isetegemise juures on selle mängulisus. Advendikalendri “aknasse” saad panna midaiganes soovid ja selleks ei pea olema maiustus. Jäta hoopis armas kiri hilisemale ärkajale (loodetavasti neid on), nt “Armastan Sind” vms.

advendikalender_1

*Jõulupärg

Väikeselt jalutuskäigult tasuks koju kaasa võtta kuuseoksi, männikäbisid ja pajuvitsi ning teha ukseehteks ise jõulupärg, et koju oleks alati mõnus minna!

Vaja läheb: pajuvitsi, kuuseoksi ja traati. Kaunistamiseks männi- ja kuusekäbisid, igihaljad lehti, kaneelipulki, kuivatatud sidruni ja/või apelsiniviile vms.
Valmistamine: Painuta pajuvitsad rõngaks ja ühenda lilletraadiga. Seejärel kinnita sellele kuuseoksad ja kaunista endale meelepäraselt.

pa%cc%88rg_1

*Küünlad

Jõulud on meie laiuskraadil pimedaim aeg ning küünlad loovad kerge vaevaga hubase ja usaldusliku õhkkonna. Lisaks kosutab küünlavalgus hinge, mis aitab selles talvekülmas hakkama saada.

collage

Need väiksed ideed sõnas ja pildis on minu südame all kasvamas. Armastan neutraalseid toone ja minu reegel on pigem vähem kui rohkem (nagu sellest postitusest ka järeldada võib). Olen veendunud, et jõuluehteid- ja kaunistusi peab miski siduma – võtmesõnaks on kordamine ja veelkord kordamine. See tähendab, et sama toon võiks kajastuda erinevates materjalides ja tekstiilides.

[Selles postituses kasutatud pildid on kõikvõimsa veebilehe Pinterest leiupärlid. Olen salvestanud endale ligi 2000 ideed, mida tulevases maakodus kasutada.]

Siiski, tähtsam kui kaunistused on hoopis tunne – armastus ja hoolimine. Leidke alati (aga eriti jõuluajal) aega armsaks saanud inimestega koos olla, naerda ja nalja visata. Õnnetunnet ei suuda asendada ükski küünal, pärg uksel ega jõulupuu olgugi kui suur ja uhke tahes.

Et pühad eriti mõnusalt mööduks, soovitan:

  • Küpseta hommikusöögiks keeks, rosinate ja šokolaadiga! 
  • Kirjuta üles uusaastalubadused! Või äkki annaks sel aastal mõned “mitte-lubadused”? Pane kirja asjad, mida sa ei taha uuel aasta teha. Või asjad, mida sa ei soovi muuta.
  • Kelguta, uisuta, suusata… millal sa seda viimati tegid?
  • Taaselusta mõni lapsepõlve jõulutraditsioon!
  • Ära muretse, elu on ilus!
  • Üks ilus jõulukontsert, jah! Ja pärast šokolaadikook kohvikus.
  • Mine linnatänavale jalutama! Milline tore võimalus piiluda teiste inimeste kodudesse ja uurida, kuidas nemad elavad.
  • Leia aega langevate lumehelveste imetlemiseks!

Jõulutunne on kodusoojus koos heas tujus
ja üksteisest hoolivate inimestega!

Sügis kukerpallitab: värvid, lõhnad, maitsed!

Sügis? Kas äsja maha sadanud lumi ei tähenda mitte seda, et alanud on kena talvaeg. Tõsi! …aga aiast, põllult ja metsast korjatud viljad kutsuvad igal ajal katsetama, leidma uusi maitseelamusi ja värvikooslusi.

dsc_0125

See aasta on olnud üks imeline aasta! Õuna-, marja- ja seeneaasta ning minul on olnud õnne need maitsed pimedate õhtute tarbeks talletada. Täna hommikul ärkasin teadmisega, et tahan endast teistele midagi anda ja tundus sobiv aeg võtta sügavkülmast kõrvitsakuubikud. Keetsin ühe mõnusa supi! Sügisele omaselt värvilise ja keskel sametise šampiljoni südamega. 

supp_1

Kõrvitsa püreesupp: 

1 kg puhastatud kõrvitsat
2 porgandit
2-3 kartulit
1 sibul
150g sulatatud juustu
1-2 tl karri maitseaine pulbrit
soola, pipart, kõrvitsaseemneid, tüümiani

Tükelda kõrvits, porgand, kartul, sibul küüslauk ning pane potti. Kalla peale vesi, et köögiviljad oleksid kaetud ning keeda tasasel tulel pehmeks. Tõsta pott tulelt, lisa sulatatud juust ning püreesta saumikseriga. Maitsesta supp soola, pipra ja karri maitseainega ning kuumuta läbi. 

Serveerimisel lisa röstitud kõrvitsaseemned ning tüümian. 

Mõnusat kukerpallitamist!

Umbrohi on ka lill, kunagi sa ehk veendud selles.

Talv haarab ohjadel ülbe otsustavusega. See tähendab, et alanud on kottpime aeg, mil hommikul õue astudes võib ilmeksimatult tajuda – miinuskraadid! Tuul puhub mantlivöö vahelt sisse ja lompidel olev jää lendab klirinal kildudeks. Sama ülbuse ja hoolimatusega suhtume iseendasse ja meid ümbritsevasse. See on meie aja paradoks, et meil on parem haridus aga vähem mõistust. Mõtleme pigem kergesti hangitud naudingutele kui sellele, mis meid õnnelikuks või olemise lihtsalt heaks teeb.

Mis oleks, kui alustaks uuesti?! Hakkaks peale lihtsatest asjadest. Lihtsast toidust. Lihtsast liikumisest. Lihtsast iseendast. Võtaks oma elu üle otsuste tegemise enda kätte tagasi.

Olgu öeldud, et ebaõnnestumisel ega ka käega löömisel minu sõnavaras tegelikult olulist kohta ei ole. Arvan, et kui midagi väga tahta, siis tuleb selle nimel tööd teha ja kui oma sisemist häält kasvõi aeg-ajalt kuulata, siis pole põhjust rööpast välja minna. Eks me ikka vahel väsime rutiinist ja satume iseendaga pahuksisse aga ka see on osa inimeseks olemisest. Me peame aru saama ja päriselt omaks võtma, et kõik päevad ei ole ühtmoodi head. Et mina ise ei ole alati hea. See seletab paljuski, miks mõnel päeval elu üldse ei suju.

Virilat värvi maailmapildist ei saa teha oma elu pärisosa. Kui unistused ujuvad ülespoole, siis seda peaksime tegema ka meie. Võtmesõnaks on alati püüdlemine. Ma tean, millest kirjutan. Olen minagi võidelnud lugematute raskustega. Mõned lahingud kaotanud, teised võitnud. Aga kokkuvõttes ei ole ma kunagi alla andnud ehkki aeg-ajalt minu vaikeelu (ja tagasilöögid) seda tähendada võiks. 

Toon asjasse pisut selgust. Aasta alguses oli minu motivatsioon haripunktis. Ma pöörasin tavapärasest rohkem tähelepanu iseendale, oma hingele ja kehale. Läbi liikumise ja läbimõeldud toitumise sain energia, mis aitas hakkama saada maailmas, mis on täis takistusi ja vabandusi. Nautisin õhtuid, mil sain alasti linade vahele pugeda (peale trenni oli keha heas toonuses) ja hommikuid, mis algasid võimlemise ja mõnusa hommikusöögiga. Aga elus on siiski vaid edasi ja tagasi. Mul tekkis vahepeal tunne nagu veeretaksin sõnnikut ülesmäge ja jooksutrennid läksid ilma mõjuva põhjuseta järjest raskemaks. Ühel hetkel oli seda kõike liiga palju ja ma üritasin muresid uputada odavasse veini. Raske tööga kätte võidetud enesearmastus libises sõrmede vahelt. Teate mis? Tõeliselt vaprad inimesed jätkavad oma eesmärgipärast tegevust pärast suurt tagasilööki. Kui ma kinnitasin usku endasse, siis kasvas see suuremaks ning samal ajal hakkas kõik, mis mind tagasi hoidis üha enam taanduma. Tegelikult olen ma kangelane. Näen vaimusilmas oma eesmärki ja kujutan ette, kui hästi ma end siis tunnen, kui selle saavutan.

Aga sina? Ka kangelane? Allaandja? Vaata endale silma ja küsi, kas sa oled kõike proovinud? Oled pannud mängu kogu oma tahtejõu? Kui see vastab tõele, siis võid end tõesti imepisikeseks nutuseks keraks tõmmata ning võtta maailmas nii vähe ruumi, kui on inimlikult üldse võimalik. Või… sa võid endale meelde tuletada, kes sa oled öeldes: “Ma ei ole täiuslik aga ma õpin oma vigadest!”

Kõik see, mida me teeme või mida me ei tee on meie elu. Tegelikult ei pea midagi tegema, kui ei taha. Aga tee, kui tahad. Kui ei taha ja teed, on jama. Ja vastupidi. Alati võib öelda – nii tahaks, aga näe ei saa. Miks ei saa?

Lõppegu ring, kus õnn ja heaolu näib olevat homsetes lahendustes!

Ava süda sügisele!

Teate ju küll neid hommikuid, kui hingeõhk aurab ja õhk on justkui hammustatav? Kui päike piilub ettevaatlikult esimeste kiirtega ja tuul puhub mantlihõlma vahelt sisse?

Käes on uue perioodi algus – sügisperioodi algus. 

Kui sügistuuled on läinud külmaks, siis päevase päiksepaiste ajal on elu kui teisel planeedil. Mahlased õunad potsatavad murule andes märku, et nad on valmis. Nüüd on aeg keeta, küpsetada, kuivatada või ka kohe nautida… nii sügist kui ka selle saadusi.

dsc_0069-1

dsc_0136

collage_1

dsc_0163

dsc_0242-1

Kui tunned südames, et sul on raske suvest lahti lasta, siis pakun sulle ühe imelihtsa võimaluse – võta suvi enda jaoks kokku ja ava teadlikult süda sügisele! Mõtle, millised olid sinu selle suve imelised hetked. Mis sind eriti õnnelikuks tegi. Seejärel mõtle, millised on sinu selle sügise eesmärgid. Kellega soovid kohtuda. Kellele sügavalt silma vaadata või kellega südamest naerda. Ära jää suve taga igatsema vaid astu julgelt uude eluperioodi.  

Kleit on minu õmmeldud ja pildid tegi minu ema.
Sügise hakul Ala külas 2016.